Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastekliinikust kostis naeru ja mängulusti, sest külla olid tulnud armsad tegelased, nagu Minni Hiir, ükssarvik Säde, Täpik ja NASA-Nella.
Minni Hiir
Minni käis TÜK Lastekliinikus külas, et tuua kaasa pisut mängulusti ja head tuju.
Sõber Miki Hiir oli palunud Minnil õpetada oma lemmikmängu – kivi, paber, käärid. See osutus tõeliseks hitiks, sest lastel oli äratundmisrõõm suur ja kõigil tuli mõnus naeratus suule.
Minni mäng “Kumb sulle rohkem meeldib?”, selgus, kas pannkoogid on lemmikumad kui jäätis ja kas tantsimine võidab joonistamise. Koos kaunistasime väikeseid kandekotte, millele joonistasime värviliste vildikatega rõõmsaid mustreid.
Koos põrgatasime palli, proovisime täpsuseviskeid ja jagasime Vurruõnne – Miki Hiire ja Pluto sõprade kleepekaid, mis leidsid tee laste paberitele ja põskedele. Noorukitega mängisime UNO flip kaarte ja nipsujalgpalli, mis tekitas toreda elevuse ja sõbraliku võistlusvaimu.
Minni lahkus soojade tervituste ja südames teadmisega, et väike mäng ja ühised hetked võivad muuta kogu päeva helgemaks.
Säde
Lastekliinikusse saabus eriline külaline, ükssarvik Säde, kelle perekonnanimi on Lumi. Metsateel saatis teda tema väike sõber pesukaru Roko, kelle Säde oli kord leidnud lumiselt metsarajalt norskamast ja marjapunase suuga. Sellest päevast said neist parimad sõbrad.
„Roko on mulle suureks rõõmuks olnud,“ sosistas Säde lastele, „aga täna tahab ta olla rõõm hoopis kellelegi teisele.“ Ja nii juhtuski, et iga laps sai endale ühe armsa väikese pesukaru, pehme sõbra, kes jääb sinna tuppa ka pärast külastuse lõppu.
Koos mängisime peitust, otsisime väikest pallikest ja loomulikult ei puudunud ka meie igihaljas rõõm, UNO kaardid. Mõne lapsega sai Säde vaikselt lugeda ka raamatut „Mulle meeldib sinuga koos olla“, mis sobis selle päeva olemusega ideaalselt.
Päev oli täis pehmust, sõprust ja talvist sära, just selline, nagu ükssarviku maagiast oodata võiks.
Täpik
Täpik jõudis lastekliinikusse suure murega: tema enda rõõmutäpp oli põselt kaduma läinud. Nii võttis ta kaasa oma hiigelsuure luubi ja alustas koos lastega põnevat otsimisretke.
Otsisime voodite alt ja kardinate tagant, piilusime aknalauale ja isegi kaisukarude kõrvade vahele. Lõpuks selgus, et rõõmutäpp polnudki päriselt kadunud, see oli lihtsalt läinud rõõmu jagama. Mõnel lapsel ilmus ta ninale, teisel säras ta pluusil või peitus voodilinal. Täpik oli õnnelik, et tema täpp elab täpselt seal, kus on kõige rohkem headust ja soojust.
Koos mängisime ka Täpiku lemmikuid. Õhupall tegi uskumatuid trikke, lennates läbi toa sama nobedalt nagu lumehelbed, mis talvise tuulega pilvede vahelt alla keerlevad. Lumehelbeid oli Täpik natuke kaasa võtnudki. Lumekuul lumesajuna, mida raputades nägime, kui ilus võib üks vaikne talvine hetk olla.
Noorukite seas oli hitt 4 ritta, nupumäng ja muidugi UNO kaardid, igaüks leidis oma mängu, oma täpi ja oma rõõmu. Nii lõppeski Täpiku külastus teadmisega, et rõõmutäpp ei kao kunagi ära. Mõnikord lihtsalt rändab, et leida üles need, kelle päev kõige rohkem särtsu vajab.
NASA-Nella
Üks päev maandus lastekliinikus lausa päris kosmoselaev. Tähelaevast astus välja astronaut NASA-Nella, sest galaktikast saabus sõnum, et just siin majas viibivad kõige säravamad tähed kogu universumis.
Pärast pikka lendu oli imeline taas hingata värsket Maa õhku ja rääkida päris inimestega, suur rõõm, et inimesed on palju soojemad kui Kuu ise.
Nasa-Nella jagas rõõmsalt kaasatoodud „Rockmoon’i tolmu” ja uuris põnevusega, millised unistused elavad Maa laste südameis.
Iga laps sai meisterdada endale väikese kivi, kuhu peitis oma soovid, rõõmud, hirmud ja unistused, et need muutuksid tugevaks kosmosetäheks, mis valgustab teed edasi.
Kui Nella oma unistuste koti avas, hakkas see särama. Sellesse oli püütud nii palju mõtteid ja unistusi, et kõik said teada: iga väike unistus võib lennata kõrgemale kui ükski rakett.
Koos uurisime, kui kiiresti lendab õhupallirakett, kui külm on Kuul, miks astronaudid ei kuku magades laest alla ja kui kaua kestaks teekond sinna.
