Esimene kohtumine
Kui Josteniga esimesel korral kohtusime, sai kohe selgeks, millise kirega Josten oma lemmikutest rääkis. Kui kätte jõudis oodatud unistuste päev, pakkisime ennast autosse ja võtsime suuna maanteele – küll oli meil arutelu, kuhu tee viib: kas Narva või Pärnusse. Igatahes pikk sõit ootas ees.
Külastus Eesti Sõjamuuseumisse
Tee teises otsas, kui viidad olid ikka Narva poole näidanud mitmeid kordi, olime jõudnud hoopis Viimsisse, kus asub Eesti Sõjamuuseum – Kindral Laidoneri Muuseum. Josteni silmad lõid särama, sest just ajaloolised sõjafilmid pakuvad talle huvi.
Suundusime parklast muuseumi poole, kui Josteni jaoks punane vaip spetsiaalse kaldteena valmis just sätiti. Vot see oli uhke vastuvõtt! Muuseumis kohtusime giidiga, kes rääkis ajalugu ning otsisime seoseid filmiga 1944. Uudistamist ja relvade katsumist jätkus tükiks ajaks. Oleks ainult aega rohkem olnud, sest kogu uhke masinapark pidi jääma järgmise korra ootele.
Lõuna ja ootamatu üllatus
Kuna päeva ootuse ärevus ei lubanud hommikul Jostenil korralikult süüa, oli kõht juba nii tühi, et tuli minna lõunat sööma. Võtsime suuna Ülemiste keskuse poole, kus kõrvuti oli valikus erinevaid kiirtoite, kust sai kiiresti valida ikka seda kõige meeldivamat toitu.
Josten ei teadnud, miks just Ülemiste keskus ja miks on ühel hetkel juba söömisega kiire, sest unistuste päeva haldjad rääkisid mingist segasest šoppamisest. Aga kui olime peaukse ette jõudnud ja Josten üksäkki märkas oma suurt iidolit, MMA-võitlejat Maikel Asturit, läksid Josteni silmad eriti suureks ja tardunuks.
Kes oleks osanud arvata, et kaubanduskeskuses selline üllatus meid ootab – ja veel koos võistluspuuriga! Ega siis midagi – tuli Jostenil koos Maikeliga puuri minna. Josten sai proovida nii poksikindaid kui ka erinevaid lööke Maikeli õpetuste järgi. Mis veel kõige parem, Josten sai võimaluse minna Maikelile kaasa elama 20. septembril toimunud võistlusele.
Juttu, demonstratsiooni ja emotsioone jätkus tükiks ajaks. Aega võtsime ka selle jaoks, et poole tunni pärast algavat demonstratsioonesinemist vaadata niikaua, kuni isu on. Kui hetk oli paras, tuli edasi liikuda.
Loodusmuuseum ja uued sihid
Vanalinnas otsustasime läbi põigata Loodusmuuseumist, kuid kalade asemel pidime seekord piirduma seenenäitusega. Mis seal ikka – tuleb ka kalad üles otsida. Võtsime uue suuna, seekord Pärnu suunal. Sai ju hommikul lubatud, et Narva ja Pärnu ja vaatame, mis päev veel toob.
Forellipüük ja päeva kõrghetk
Loomulikult seadis Josten unistuste haldjate jutu kahtluse alla – ja õigesti tegi, sest maanteelt alla keerates ja parklasse sõites märkas Josten suurt silti Forellipüük. Josten, kirgliku kalamehena, on peaaegu kõik erinevad liigid ära püüdnud, aga forell oli veel püüdmata.
Nüüd olime juba olukorras, kus enam ei suutnud otsustada, kas päeva parim osa oli Maikeliga kohtumine või hoopis kalapüük. Josten hoolitses õhtusöögi eest, tõmmates välja 2,07 kg forelli, mis kohapeal ahjus valmis tehti. Kui kõht täis, sügelesid käed jälle õnge haarama.
No proovime veel üks kord! Ei läinud pikalt, kui kala näkkas. Josten otsustas kalaga tõelise võitluse maha pidada ja kala korralikult õnge otsas ära väsitada. See oli paras katsumus, sest õnge otsas oli tõeline, peaaegu kolme kilone purikas, mis koju kaasa tuli võtta, et pereliikmetele ka oma saaki näidata.
Päeva lõpp
Väsinuna, aga õnnelikuna asusime koduteele – nautisime tee peal ilusat päikeseloojangut ja koju jõudes oli juba pimedaks läinud. Päeva lõpetama jäid viimased kallistused ja ootusärevus, et MMA-võistluse vaatamisega unistused lõplikult täituksid.
