Lastekliiniku argipäev muutus tõeliseks muinasjutuks, kui külla tulid Punamütsike, Minni Hiir, Lotte ja rõõmus Mesilane.
Igaüks neist tõi kaasa killukese rõõmu – olgu selleks soe naeratus, põnev mäng, vahva leiutis või tarkuseterad. Nii said väikeste patsientide päevad täidetud naeru, mängude ja unustamatute hetkedega.
Punamütsike
Kui punamütsike soojade pannkookidega haiglasse vanaema vaatama jõudis, ilmnes tõsiasi, et vanaema oli Woltiga juba endale toidu ära tellinud ja täis kõhuga magama jäänud. Nii ei jäänudki punamütsikesel muud, kui minna vaatama, kas lähistel leidub kedagi, kellega juttu ajada, nalja teha, mõni mäng mängida.
Lastekliinikus oli sel päeval suur sagin, lapsi rohkem kui kunagi varem. Laste säravaid silmi nähes ja keebist sikutamisi tundes sai punamütsike aru, kui väga oodatud ta just nende laste keskele oli.
Laoti klotsidest torne, tehti kõdi-kõdi, mängiti kaarte ja memoriini, ajati niisama hullu juttu ja räägiti elust-olust mitte ainult laste, vaid ka kõigi nende laste vaprate emmede ja issidega. Iga laps tahtis punamütsikesele tutvustada just oma palatit ja seda, kuidas nad haiglavoodi endale mõnusalt hubaseks ja armsaks on kujundanud.
Minni Hiir
Müstiliselt lõbus Minni-Hiir külastas lastekliinikumi soojal kevadpäeval. Kohe, kui ta kliinikumi sisse astus tuli talle tee peal vastu üks mornis näoga tüdruk koos oma emaga.
Minni Hiir läks tema juurde ja küsis “Kas sa tahad ma kingin Sulle midagi?”. Morni näoga tüdruk vaatas Minni Hiirt suurte silmadega ja ütles vaiksel ja heledal hääletoonil “Jaa, aga mida sa kingid?” Minni Hiir kükitas tema poole, vaatas talle silma ja vastas: “Ma kingin Sulle ühe naeratuse”.
Minni Hiir naeratas laialt tüdrukule ja nagu võluväel läksid tüdruku suunurgad ülespoole. Tüdruk vaatas Minni Hiirt ja oma ema ning ütles emale: “Vaata kui naljakas tegelane ja nii nunnu ka veel”.
Sellel päeval tõi Minni Hiir lastekliinikusse palju palju säravaid ja laiu naeratusi!
Lotte
„Opsadii ops,“ kus oli alles meeletu trall ja naer! Lastekliinikusse jõudis eriti lustlik Lotte ja mitte üksinda, vaid koos oma uhiuue leiutisega – võlupalliga!
Selle palliga sai nii palju nalja. See meeldis nii suurtele kui väikestele patsientidele. Esiteks sai Lotte õppida väikeste patsientidega värve. Teiseks sai Lotte kahe vahva jalkapoisiga kõksimist harjutada. Kui muidugi seda niimoodi kutsutakse. Jalkapoisid olid väga hoos Lottet õpetama.
Selle palliga koos sai maha peetud kõige vingemad ja salajasemad jutukesed. Need sisaldasid palju jäätist, suvist päikest, soolast merd ja rohelist aasa.
Vot, milline võluleiutis see pallike on. Lausa imeline! Järgmisel korral on varuks juba uus leiutis.
Mesilane
Lastekliinikus oli rõõmus päev, kui pisikesi ja suuremaid patsiente külastas eriline külaline: lustlik mesilane!
Pärast lõunat täitus osakond naeru ja elevusega. Mullid täitsid õhu, kui lapsed koos mesilasega neid puhusid, ja rõõmsad kilked kajasid, kui pisikest käsipalli korvi visati.
Mesilane ei toonud endaga mitte ainult lõbu, vaid ka tarkust – koos uurisime põnevat raamatut, mis jutustas, miks mesilased meie maailmas nii vajalikud on. Lisaks nuputasime ühiselt sudokut ja jagasime toredaid jutte, mis tegid südame soojaks.
