Päeval, mil laev randus Tallinna Lastehaiglas ja lastele läks külla mereröövli tütar Arabella, olid koridorid kuidagi eriti vaiksed.
Lühikest kasvu mereröövli tütar piilus klaasukse tagant enne sisenemist palatisse ‒ veel oli näha hommikust pikka und tegevaid lapsi ja ka neid, kes juba ärganud. Vastupidiselt lärmakale sisenemisele koputas Arabella palati uksele ja küsis: “Kas võib tulla?”. Laste ja vanemate pilgust oli näha, et oodatakse harjumuspäraselt taas arsti või õde, kellel asjatoimetusi, kuid seekord üllatus ‒ hoopis mereröövli tüdruk Arabella.
Jutustasime ja kiirustamata jagasime oma mõtteid alanud päevast ja muudest asjadest, mis parajasti südamel. Eranditult kõik lapsed, kelle käest Arabella uuris, kas on põhjust last laevale kaasa viia ja kuhugi saarele sõita, arvasid et nad on heades kätes ja nende eest hoolitsetakse. Nii see on!
Arabella kaasa võetud kotikeses oli varandust igale lapsele ‒ valida sai endale meelepärase veega paigaldatava tattoo. Naljatlesime, et kuhu täpselt see tattoo ikkagi panna, et vajalikeks meditsiinilisteks toimetusteks samuti ruumi jätta. Lisaks tattoodele mängisime ka mängu nimega Alias, mis esmapilgul enamusele täiesti tundmatu nimega mänguna kõlas. Aliase lõppedes laususid nii mõnedki elevusega, et tegelikult teadsid seda mängu küll.
Arabella kohtus erinevas vanuses lastega, mõnel hea tuju, mõnel jälle mitte, kuid siiski tuli väike naeratus näole, kui sai mereröövliga juttu rääkida. Lapsed jagasid hea meelega, mis neile teha meeldib ja Arabella sai nii mõnedki mõtted, näiteks milliseid raamatuid lugeda.
Meenutama jääb Arabella ka ühte kohtumist väikese poisiga, kes nutuga püüdis kogu südamest kokku saada ühte puslet, millel oli tükke kordades rohkem kui arvata võiks. “Me saame koos hakkama,” teatas Arabella uuele sõbrale ja ütles emale, et puhake rahulikult, meil läheb siin aega. Ema sai hetkeks pikali heita ja pikalt kestnud pusle kokkupanek jõudiski ühel hetkel lõpuni. Lapse rõõm oli suur, Arabella ja ema oma ka!
Kostümeeritud tegelane “sulatas jää” ning andis hea võimaluse algavaks dialoogiks lapsega, kes veel ei räägi, aga ka teismeikka jõudnud poiste ning tüdrukutega. Kiiresti on aga mitme kohtumise puhul selge, et ei ole oluline, mis kostüümi parajasti kantakse, vaid see kuidas inimene on kohal, päriselt kohal, iga lapse jaoks, kelle juurde parajasti külla on tuldud. „Ma hoolin, väga hoolin ja soovin kiiret paranemist ja palju jõudu kõikidele lastele ning vanematele,“ ütles Arabella.
