See on lugu 17-aastasest poisist, kes ei julgenud isegi Legolandist unistada. Mitte sellepärast, et ta ei oleks tahtnud, vaid sest mõnikord tunduvad unistused lihtsalt liiga suured, liiga kauged. Aga just sealt, sügavalt tema seest, leidsime me ühe südamesoovi – ja meil õnnestus see päriselt täita.
Pärast jõule, kui jõuluvanale olid salmid loetud ja kõht head-paremat täis, ootas Marekit ees veel üks üllatus. Üllatus, millest ta ise ei osanud isegi und näha – tema unistuste päev. Alles kaks päeva enne väljalendu sai ta teada, et nüüd on see päriselt juhtumas: ees ootab reis Taani, päris Legolandi. Kohta, millest ta polnud varem isegi julgenud mõelda kui millestki, mis võiks talle kunagi päriselt kättesaadav olla.
Leppisime kokku, et väljalennu päeval võtame ta varahommikul kodust peale. Juba maja ees vaatas Marek autot ja ütles silmad säramas: „Selline auto on mul arvutimängus ka! Natukene ainult võimsam.” See oli alles algus. Hommikune äratus oli eriline, mitte äratuskell, vaid teadmine, et ees ootab midagi suurt.
Autos kinnitasime turvavööd ja seiklus algas. Oli tunda kerget ärevust, sest ees seisis Mareki elu esimene lennusõit. Lennujaama jõudes istusime korraks maha, võtsime kohvikust šokolaadikoogi ja kohvi ning jutustasime rahulikult eesootavast reisist ja seltskonnast. Kui Marek ütles, et juba hommikul täitus üks väike unistus, sõit võimsa V8 mootoriga autoga, tõi see kõigile siira naeratuse näole. Päev oli alles alanud, aga juba oli midagi südamesse jäänud.
Sealt edasi läks kõik kiiresti. Saatsime Mareki turvakontrollini, lehvitasime ja nägime tema näol korraga nii rõõmu kui ka kerget ärevust. Aga muret ei olnud – saatjad olid olemas ja tunne oli turvaline. Turvakontroll läbitud, snäkid ja vesi lennu jaoks kaasa võetud ning juba kutsutigi väravasse.
Lennukisse minek oli omaette elamus. Õiged kohad leitud, turvavööd kinnitatud ja kui lennuk rajalt õhku tõusis, oli Mareki pilk akna külge naelutatud. Ta oli teinud ka palju eeltööd ja kõik videod lennuki õhkutõusust ja maandumisest oli uuritud ja vaadatud. Lennuki järjest kõrgemale jõudmine tekitas temas palju elevust ning tehnikahuvilisele kohaselt said ka kõik lennuki tiivad ja tuled läbi räägitud. Lennuki maandumist kommenteeris ta väga sujuvaks, seega pidi kapten väga hea lennuki juht olema.
Esimesel lennul sai poiss akna kõrval istuda ning kõik ülejäänud lennud uuris juba ette, kas tema iste on akna juures. Tal ka vedas ja nelja lennu peale sai ta kolmel korral aknast välja vaadata. Esimene peatus oli Kopenhaageni lennujaam, mis oli väga suur ja avastamist jätkus. Juba lennujaamas asuv Lego kauplus andis märku, et oleme lähenemas Legolandile. Järgmine lend oli alla tunni, seega tundus nagu õhkutõus ja juba maandumine.
Kohale jõudes võttis meid vastu karge õhuga Billund ja kuna istutud oli piisavalt, siis otsustasime hotelli jalutada ja tänu sellele möödusime ka Legolandist ja tegime väikese tiiru, et tutvuda kuhu homme tulla. Esimesel õhtul seadsime sammud ka Billundi keskusesse, et linnaga tutvuda ja õhtusöök süüa. Hotell oli vaid paari minuti jalutuskäigu kaugusel Legolandist, seega suurepärase asukohaga Legolandi külalisele. Hotellis oli ka mängude tuba ja jõusaal, mida noormees uurimas käis.
Teisel päeval oli Marek ärkvel juba kella 6st hommikul, kuid kuna Legoland avati kell 10, siis niikaua veetsime aega hotellis hommikusööki süües ja kell 10 asusime Legolandi avastama. Veetsime kogu päeva seal ehk kell 10-17ni. Avastamist jätkus kogu päevaks. Väravatest sisse astudes tervitas meid elusuuruses legodest jõulukuusk, mis tekitas mõnusa jõulupikenduse tunde. Legodest ehitatud linnad, legodest tuntud tegelased, Eiffeli torn – uurisime neid pikalt ja põhjalikult, sest tundus uskumatu, et need on ehitatud legodest.
Kõik oli nii põnev, et esimese puhkepausi tegime alles kell 14 aeg. Kohvi joodud ja kook söödud ning jätkasime avastamist. Legolandis oli loomulikult ka suur Lego pood, kus sai näha ka legosid, mida ainult selles poes müüakse. Praktilise mehena valis Marek suveniiriks võtmehoidja ja legojuppe, mida Eestis eraldi osta ei saa, kuid olemasolevatel legodel vaja oleks.
Terve Legoland oli wow, kuid kõige suurem wow Marekile oli kindlasti elusuuruses lego ferrari nägemine, mida igast küljest pildistatud sai. Ta oli internetist juba uurinud, et selline auto Legolandis on ning kohe hommikul oli kindel soov auto üles leida. Masinal sai ka tuled tööle panna ja hääl oli täpselt sama nagu päris autos, seega möödusime autost vähemalt kolm korda.
Lisaks oli Legolandis ka veemaailm, kus Marek esimest korda elus haikala näha ja mitte ühte, vaid lausa kolme korraga. Veemaailm oli mõnus rahulik puhkehetk, kuid ikkagi väga põnev. Legolandi lõpetas õhtusöök burgeri majas, kus sai süüa lego friikaid! Muidugi päris kartulid, aga legoklotsi kujulised. Pärast Legolandi jalutasime veel poodi, et õhtuks näksi osta ning oligi päev läbi saamas. Õhtu veetsime hotellis.
Viimasel päeval sõime hotellis kõhu korralikult täis ning asusime taksoga lennujaama poole teele. Ka tagasiteel oli Marek lendamise üle väga rõõmus.Tagasi koju jõudes ei näidanud Marek väsimust, vaid oli väga õnnelik, et paari päevaga on nii mitu unistust täitunud!
