Unistuste päev rõõmsameelsele Bossel
Bosse on 17-aastane rõõmsameelne ja uudishimulik noormees, kellel on Prader-Willi sündroom – haruldane geneetiline seisund, mis mõjutab söögiisu, lihastoonust ja arengut ning jääb inimesega kogu eluks. Kohtusime Bosse ja tema emaga nende koduaias. Suhtlemiseks kasutasime pildiraamatut ja žeste, mis aitasid Bossel end paremini väljendada. Tal oli palju mõtteid ja ideid selle kohta, mida ta oma unistuste päeval kogeda sooviks. Poiss oli avatud, rõõmus ja jagas mitmeid lugusid varasematest seiklustest. Soovisime pakkuda Bossel uusi, kaasahaaravaid elamusi, aga ka igapäevaelu elemente talle lähedasemaks tuua – nii sündiski tema unistuste päev.
Soe vastuvõtt Tuula mõisas
Ühel varahommikul saabusime taas Bosse juurde. Ta ootas meid aias juba elevil ja hõikas rõõmsalt: „Tere! Tere!“ Talle oli päev nii tähtis, et ta otsustas kaasa võtta oma vanema venna Tobiase, kes on ka tema tugiisik. Esimeseks peatuseks oli Tuula Mõisa Rohtaed & Tall, kus meid võttis vastu lahke pererahvas. Bossel särasid silmad, nähes armsaid loomi – küülikuid, kanu, lambaid ja hobuseid. Ta toitis küülikuid porgandiga, viis lammastele leiba ja uudistas lähedalt hobuseid. Kuigi hobused tundusid algul hirmutavad, aitas talu peremees tutvust teha ja Tobias näitas, kuidas hobuse seljas istuda. Bosse eelistas seekord maa peale jääda, kuid paitas suuri loomi julgelt ja jagas neile maiustusi.
Kui loomad olid toidetud, ootas ees järgmine elamus – värske muna kanalas, mis oli Bossel suur üllatus, sest tavaliselt tuleb muna ju poest. Seejärel asuti valmistama lõunasööki: menüüs olid minipannkoogid ja suus sulav ahjupitsa. Bosse võttis pannkookide küpsetamise enda peale ja pakkus neid kõigile suure hoole ja rõõmuga.
Pärast kehakinnitust jalutasime meelteaeda, kus sai tutvuda erinevate söödavate ja dekoratiivsete taimedega. Looduse keskel leidis Bosse inspiratsiooni ja lõpetas külaskäigu kahe kauni maaliga, mis jäid Tuulasse kuivama.
Tuli, vesi ja julgus
Järgmine sihtkoht oli Lasnamäe päästekomando, kus Bosset ootasid ees tuletõrjeautod, varustus ja päästjate põnevad lood. Seejärel saabus Ida-Harju politseijaoskonna abipolitseinik Margus Koppel, kes tuli kohale uhke politseibussiga – täpselt sellisega, mida Bosse oli seni ainult kaugelt näinud. Margus on vabatahtlik Politsei- ja Piirivalveametis – nagu ka unistuste haldjad Minu Unistuste Päeva fondis. Abipolitseinik näitas kuidas auto töötab, rääkis, mida sellega teha saab ning tutvustas alarmsõiduki tulesid ja sireene. Marguse juhitud buss viis Bosset edasi Pirita vabatahtlike merepäästjate juurde, kus ootas ees järgmine elamus. Kogu tee sai Bosse sõita politseisõidukis.
Vihm hakkas sadama ja tõusis tuul – justkui tellitud merepääste ilm! Bosse oli vapper: ta pani selga kuivülikonna, kiivri ja päästevesti ning astus päästekaatrisse, millega minnakse appi merehädalistele. Lained pritsisid ja vihm kallas, kuid Bosse silmis peegeldus merepäästja vaim – keskendunud, vapper, kuigi kogemus oli uus ja pisut hirmutav. Merelt vaatasime Tallinna hoopis teise nurga alt – halli taeva taustal paistis linna siluett uhke ja rahulikuna.
Päeva lõpetuseks kinkisime Bossele väikese piknikukoti, et ta saaks edaspidi mõnusaid hetki perega uuesti läbi elada.
Suur aitäh kõigile, kes selle päeva võimalikuks tegid! Eriline tänu kuulub Bosse vennale Tobiasele, kes oli tema kõrval igal sammul ja julgustas teda uutes olukordades.
