Lennukad ja unustamatud sündmused Anni unistuste päeval
Anni on armas 6-aastane tüdruk Tartust, kelle nomineeris personaalsesse unistuste päeva programmi tema taastusraviarst dr Tiina Lind Tartu Ülikooli Lastekliinikust. Tüdrukul diagnoositi sünni hetkel ulatuslik insult, mille tõttu on terve üks tema kehapool halvatud. Insuldi tagajärjel on Annil lisaks epilepsia.
Pere ja terapeutide abiga on laps alates 5. elupäevast teinud iga päev tublisti jõupingutusi, et tema keha saaks taas liikuma. Tänaseks on tüdruk teinud juba suuri edusamme. Ta liigub iseseisvalt ning käib ilma tugiisikuta lasteaias. Anni unistab sellest, et ühel ilusal päeval hakkab ka tema vasak käsi liikuma. Unistuste Päevas oleme ikka seda usku, et kui head mõtted universumisse saata ja ise ka oma soovide nimel iga päev väikeseid samme astuda, siis unistustel on kombeks täituda.
Anni ema Kätrin on veendunud, et tema tütreke sündis siia ilma selleks, et õpetada armastama. Seda soojust ja hoolivust oli tunda ka unistuste päeval, kuhu mahtus palju rõõmu, siirast naeru, üllatusi ning Anni jaoks kalleid inimesi, kellega neid imelisi hetki jagada.
Lennukas algus unistuste päevale
„Anni, kas tunned ära, mis majas me oleme?”
„Kontoris, siin on lauad”.
„Aga vaata, mis siin fotode peal on?”
„Lennuk!”
„Just, see on kool, kus saab õppida lennukijuhiks.”
Nii algas 6-aastase Anni unistuste päev.
Kogu pere lennusimulaatoril
Lennuakadeemias Tartu külje all on tasemel helikopteri simulaator, kus saab istuda nagu päris helikopteris ja aknast välja vaadates paistavad päris pilved ja metsad. Anni proovis lennata, väike õde Saskia proovis ka. Väga vahva oli! Hiljem prooviti teises simulaatoris lennukijuhi tööd. Kuna istmed olid madalad, istus Anni isa süles. Õdede ja isa koostöös sai lennuk õnnelikult õhku ja täitsa kenasti ka uuesti maa peale toodud. Nüüd oli emme kord proovida. Õhkutõus oli nii ootamatu elamus, et emme pani hirmust käed silme ette. Nii ikka ei tohi, arvas Anni pärast. Igatahes, tuleviku ametid on õdedel teada – otse lennukooli.
Meisterdades jõulukaunistusi
Järgmine peatus oli vahva lumine majake Vaksalis. Seal ootas meid tädi Liina. Oh neid suuri ja väikeseid pabereid, liime, kleepse ja sära, mis kõik laual ootasid! Ainult maitsvad Vapiano söögid suutsid tüdrukud korraks eemale meelitada. Terve tund möödus linnutiivul ja mälestuseks on Annil nüüd kodus mitu ülisuurt lumehelvest ja palju teisi jõulukaunistusi. Talveilm oli imeilus ja Toomemäelt ei saanud ometi mööduda ilma mõnd vahvat perepilti tegemata.
Omanimeline festival
Ja siis läksime Karlova teatrisse. Riided panime nagisse ja istusime lava ette toolidele. Laval olid erinevad pillid, mille seast tundsid tüdrukud ära basstrummi. Rohkem rahvast ei olnudki….
Eesriide tagant tuli välja peretuttav onu Priit ja kuulutas – algamas on ajaloo kõige esimene Anni festival! Lavale tulid ühekaupa järjest perele väga hästi tuttavad muusikud Kaspar Karner, Kulno Malva, Elvis Jakobson, Rasmus Kull, Erki Uus. See oli vast üllatus! Anni isa on ise muusik ja mängib bändis. Alles eelmisel õhtul esineti Viljandis ja bändikaaslased ei piiksatanudki, et tulevad järgmisel päeval esinema tema tütre unistuste päevale. Ema pühkis päris mitu korda suurest rõõmust õnnepisaraid ja teistelgi kiskus pilt vesiseks. Anni oli ülirõõmus! Ta on näinud neid toredaid onusid esinemas teistel üritustel, aga seekord olid nad pühendunud ainult temale!
Järgmised tunnid veeresid liiga kiiresti. Kõlasid Anni lemmiklaulud. Onu Rasmus, keda võib muul ajal kohata Vanemuise laval, esitas mõned vahvad lood koos tütrega ning tuntud lood Sipsikust, mida kõik kaasa laulsid. Viimase laulu ajal läks ka Anni lavale ja mängis pille koos teiste muusikutega. Aeg pausiks – kõrvalruumis oli perele ja muusikutele kaetud uhke snäkilaud Kaubamaja toidumaailma kokkadelt. Aga enne seda muidugi Sipsiku jäätis. Üks jäätis, teine jäätis, peo lõpus veel jäätist. Ja koju kaasa sai Anni veel hulga jäätist. Lõpuks kanti lauale viimane üllatus – tort, kus oli peal Sipsiku kujuke. Tort oli nii ilus, et keegi ei raatsinud seda lahtigi lõigata. Tüdrukud sõid ainult Sipsiku juuksed ära.
Mis kõik seda päeva meenutama jäävad
Keegi ei raatsinud peo lõppedes koju minna. Juttu muudkui jagus. Koju kaasa sai Anni 50 õhupalli, sooja pleedi, tegevusraamatud, padja Sleep Angelilt, festivali kaunistanud Sipsiku-teemalise lipuketi ja palju muud.
Paar päeva hiljem saabus Annile koduukse taha veel üks üllatus – Sipsik, kes oli sama pikk kui tüdruk ise! Ning üks kingitus jääb oma aega ootama – ööbimine Tallinnas hotellis Ibis ja etenduse “Lotte ja vana õunapuuaia saladus” külastus.
Kogu Anni festival sai videosse püütud ja järgmistel päevadel kuulasid nii pere kui vabatahtlikud ikka ja jälle neid armsaid laule ja lõõritasid kaasa. Kohtumiseni järgmisel Anni festivalil!
PERE TAGASISIDE
Eile õhtul mängisid tüdrukud oma toas ja mida ma kuulsin – Sipsikule korraldati unistuste päeva. Anni oli tädi Maiki ja kutsus Sipsikut lennukiga lendama. Natuke hiljem kutsuti meid lastetuppa, sest algas kontsert, kus meil kõigil oli võimalus Sipsikule midagi „südame seest“ laulda.
Kõik see, mida me kogesime, oli lihtsalt sõnulseletamatu. Ma siiani värisen.
Argipäeval üritame kõigest väest ühildada Anni tihedat trennikava, tööd, puhkeaega ja kvaliteetset pereaega. Ja 6 aastaga on isegi tekkinud mingi teatav rütm, kuhu vahele tuleb ikka mõni õnnetum päev, kus Annil tervis kehvem või elu mängib mingi vingerpussi. Vahel saab jaks otsa, aga siis kogud end uuesti ja lähed edasi. Anni on mõnikord õnnetu, et ta pole samasugune nagu kõik teised lapsed ta ümber ja see lõikab nagu noaga. Aga kindlasti võin öelda, et me saame hakkama ja usun siiralt, et memme-musi aitab kõigest jagu saada.
Ja siis ühel päeval tuli teade, et TÜ Kliinikum on nomineerinud Anni Minu Unistuste Päevale. Wow, me poleks seda kunagi arvanud, isegi kahtlesime, et kas see ikka on õiglane, eriti peale seda, kui Anni küsis, et miks temale selline päev tehakse. Seletasime siis, et kuna ta on nii tublisti trenni teinud ja nii vapper, tehakse talle preemiaks vahva seikluste päev.
Anni ootas oma preemiat väga, aga ilmselt tema kujutluspildis oli see üks mängutoa külastus.
See, mis meid tegelikult ees ootas, oli fantastiline.
Tõesti pisar tuleb silma, kui meenutan. Eriliselt liigutab mind see meeskond, kes seiklust korraldas ja kõike seda Anni pärast ja mitte tööna, vaid selleks, et sel lapsel oleks tore. Te teete unistamise võimalikuks. Aitähh!
Ja meie sõbrad, kes Anni festivalil esinesid…. see kõik on nii uskumatult sõge, et mul on endiselt raske seda kõike sõnadesse panna. Kummardan maani ja olen väga-väga tänulik.
Te täitsite Anni väga suure unistuse ja perena saime sellelt päevalt nii palju jõudu ja positiivsust, et ma kohe ei tea, mida kõike nüüd ära teha.
Tõesti, meie tänutunne on piiritu.
Anni ema Kätrin
