Saame tuttavaks – Unistuste Päeva vabatahtlik Reini-Ly
Vabatahtlik Reini-Ly Sukk: Minu Unistuste Päevaga liitumine oli sünnipäevakingitus iseendale
Tunnustasime sel aastal Reini-Ly’d “Aasta uustulija” tiitliga. Uurime seekordses loos, mismoodi on Reini-Ly esimene aasta vabatahtlikuna kulgenud, mis paneb tal silmad särama ning mida ta soovitab inimestele, kes on vabatahtliku töö peale mõelnud, aga pole veel jõudnud esimest sammu sel teekonnal teha.
Saame lähemalt tuttavaks! Jaga palun oma tausta: mida Sa teed igapäevaselt ja kuidas sisustad oma vaba aega?
Töötan igapäevaselt telekommunikatsiooni ettevõttes, kuid olen loomult alati olnud natuke rööprähkleja ja mul on sageli käsil mitu projekti, olgu need siis seotud töö või eraeluga. Kui tekib vaba hetk, haaran kätte padelireketi või pintsli ja pliiatsid. Padel kingib alati positiivse energialaengu, loomingulised tegevused aitavad maandada stressi, kui elutempo on muutunud kiireks.
Millal Sa liitusid fondiga ja kuidas Sa kirjeldaksid oma rolli inimesele, kes pole meie tegemistega kursis?
Liitusin fondiga 2024. aasta kevadel ja see oli sünnipäevakingitus iseendale. Nimelt saatsin oma motivatsioonikirja fondile oma sünnipäeval ja jäin lootma, et mind võetakse vabatahtlikuks. Kuna mul puudus varasem kokkupuude vabatahtliku tööga, arvasin, et see sarnaneb värbamisprotsessiga töökohale – kohtade arv on ehk piiratud ja kõiki vastu ei võetagi. Mind kutsuti siiski vabatahtlikuks ja minu ülesandeks on leida lahendusi, kuidas raskelt või krooniliselt haigete laste unistused teoks teha. Lihtne!
On Sul meeles kõige esimene unistuste päev, millega olid seotud?
Kui osalesin oma esimese unistuste päeva korraldamises, tutvusin protsessi ja inimestega. Minu arvates oligi siis rõhk oma koha leidmisel tiimis ja avastada, kuidas saaksin parimal võimalikul moel panustada. Mäletan end mõtlemas, kuidas saaksin projektijuhti võimalikult palju toetada ja mismoodi saaksin ise panustada, et sündmus oleks lapsele võimalikult tore ja meeldejääv. Alles tükk aega hiljem mõtlesin lapse diagnoosile ja pere raskustele ning siis jõudis mulle päriselt kohale selle pere lugu.
Eriliselt on minu südamesse pugenud veel vabatahtlike perepäev. Minu jaoks oli väga tähendusrikas pakkuda oma perele võimalust näha neid inimesi, kellega teeme koostööd, ning veeta koos toredalt aega ja kogeda asju, millega meil tavaelus ehk polekski kokkupuudet. Näiteks tutvusime politseikoerte ja nende juhtide tööga.
Tunnustasime Sind sel aastal “Aasta uustulija” tiitliga. Mis tundeid see tekitas Sinus ja kui oluline on Sinu arvates vabatahtlike tunnustamine?
Vabatahtlike tunnustamine on minu arvates ülimalt oluline. See, et vabatahtliku panust märgatakse, on nii suur tunnustus ja motivatsioon. Olen selle tunnustuse üle väga uhke ja see on minu jaoks väga oluline. Vaatan siiani aukirja tänulikkusega ja see motiveerib mind ka teistes eluvaldkondades.
Kuna olen olnud fondis aktiivne, mõtlesin hääletusprotsessi alguses, et mul on päris head võimalused see nominatsioon võita. See mõte hajus kiiresti, kui avasin hääletuse ja nägin nimekirja pikkust. Nägin listis ka ühe vabatahtliku nime, kellega mul on olnud väga positiivne kokkupuude. Hääletasingi oma suurima “konkurendi” poolt, sest ta on tunnustust väga väärt. Vabatahtlike tänuüritusel vaatasin autasustamise ajal aeg-ajalt tema poole, sest rõõmustasin salamisi tema võidu puhul. Kui aga öeldi hoopis minu nimi, olin positiivselt šokeeritud! See oli minu jaoks väga suur au ja tunnustus liigutas mind südamepõhjani. Arvan jätkuvalt, et mu “konkurent” väärinuks tunnustust sama palju ja mul on hea meel, et ta tegutseb meie fondis.
Mida tähendab ühe unistuste päeva korraldamine?
Me teeme teoks laste unistused või leiame unistusele kõige lähedasema alternatiivse tegevuse. Kokkupuude peredega on mõtlemapanev. See on tohutult ebaõiglane, et mõned inimesed peavad keerulisi asju läbi elama ja suuri raskusi seljatama. Peredega kohtumisel on ka teine pool. Pärast nende loo kuulamist kogen tavaliselt suurt tegutsemistuhinat ja see motiveerib mind otsima lahendusi, et saaksime täide viia kõik nende unistused. Vabatahtlikuna ongi minu eesmärgiks iga projekt võimalikult hästi ära teha ning kinkida lapsele ja perele positiivseid tundeid ja emotsioone.
Mis innustab Sind vabatahtlikuna jätkama?
Vabatahtlik töö annab mulle võimaluse teha asju, mis mulle päriselt meeldivad. Saan korraldada üritusi ja unistuste päevi, teha koostööd empaatiliste inimestega ja täita laste unistusi. See kõik innustab ja motiveerib mind!
Kui elus on kõik paika loksunud ja igapäevategemiste kõrvalt on vaba aega üle, siis vabatahtlik töö on võimalus jagada headust inimestega, kel jääb sellest ühel või teisel põhjusel puudu. Tunnen, et lisaenergia, täiendav motivatsioon või kasvõi uudne vaade elule unistuste täitumise kaudu on vähim, mida saan Minu Unistuste Päeva vabatahtlikuna pakkuda lastele ja nende peredele. Unistamine on väga oluline – vaid nii saavad need päriselt täituda.
Mida soovitaksid inimestele, kes on vabatahtliku töö peale mõelnud, aga pole veel teinud esimest sammu?
Esimese sammuna soovitan ühendust võtta mõne huvipakkuva organisatsiooniga ja uurida, kuidas asjad tavaliselt käivad ja mismoodi oleks võimalik panustada. Oma soovis liituda ei pea kohe 100% kindel olema.
Mõnikord küsitakse minult, kui palju aega mul vabatahtliku töö peale kulub. Ausalt öeldes ei oskagi ma sellele küsimusele vastata, sest kõik saab tehtud justkui möödaminnes ning mitte midagi pole ma vabatahtliku töö pärast oma isiklikus elus tegemata jätnud. Mulle tundub, et paljudel on eelarvamus, et vabatahtlik töö tähendab sama suurt panustamist kui tavatöö, aga see ei vasta tegelikult tõele. Vabatahtlik saab oma ajalist panust ise reguleerida ning ühendustes on erinevaid võimalusi ja rolle, kuidas kaasa lüüa.
Suur aitäh, Reini-Ly, kõikide helgete hetkede eest, mida oled aidanud kinkida Minu Unistuste Päeva lastele!
Loo pani kirja Maie-Liisa Sildnik
