Saame tuttavaks – Unistuste Päeva vabatahtlik Carmen
Vabatahtlik Carmen Lepik: Minu Unistuste Päeva lapsed on mindki unistama õpetanud
Minu Unistuste Päev ei ole Carmenile lihtsalt vabatahtlik töö, vaid kutsumus. Pärast viit aastat fondis tegutsemist otsustas ta vastu võtta tiimijuhi rolli. Seekordses loos uurimegi, milline on olnud Carmeni teekond meie fondis ning mismoodi on tiimijuhi rolliga seotud rõõmud ja väljakutsed avardanud tema arusaama sellest, mida tähendab unistuste täitmine tipptasemel tiimiga.
“Minu Unistuste Päev ei ole Carmenile lihtsalt vabatahtlik töö – see on tema kutsumus. Pärast viit aastat fondis tegutsemist otsustas ta võtta vastu tiimijuhi rolli, mille väljakutsed ja rõõmud on avardanud tema arusaama sellest, mida tähendab unistuste täitmine koos ühtse meeskonnaga.”
Jaga palun meiega oma tausta: millega Sa tegeled igapäevaselt ja kuidas sisustad oma vaba aega?
Lõpetasin mõned aastad tagasi Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, kuid endalegi ootamatult alustasin karjääri hoopis personalivaldkonnas. Soetasin paar kuud tagasi endale päris esimese oma kodu, seega kogu vaba aeg on läinud planeerimisele ja sisustamisele. Nüüd on mu pesa peaaegu valmis ja saan taas veeta vaba aega raamatuid lugedes, klaverit mängides ja lauldes ning jõuan ka rallimaailmal veidi tihedamalt silma peal hoida. Lisaks veedan päris palju aega välismaal – eelmisel aastal käisin 15 reisil, millest enamik olid pikad nädalavahetused mõnes Euroopa riigis. Kohad, kuhu võiksin argielust iga kell “põgeneda”, on Bergen ja Trondheim Norras ning Nizza Lõuna-Prantsusmaal.
Kas mäletad oma esimest kokkupuudet Minu Unistuste Päevaga?
Minu Unistuste Päev jäi mulle esmakordselt silma juba aastaid tagasi. Olin siis veel teismeline koolineiu, kuid vabatahtlikuks sai kandideerida alles täisealisena. Oma 18. sünnipäeva õhtul avasin uhkelt Minu Unistuste Päeva kodulehe, et kandideerimisavaldust täitma hakata, kuid oma suureks üllatuseks avastasin, et kehtib vanusepiir 21. Plaan fondiga liituda jäi seetõttu veel mõneks aastaks ootele.
Küll aga olin selleks hetkeks heategevusega seotud juba muude projektide kaudu. Näiteks alustasin kooliajal projektiga, kus käisime oma lauluansambliga Tallinna Lastehaiglas ja SOS-küla emadepäeva üritusel esinemas. Ka oma gümnaasiumi uurimustööks valisin projekti, kus andsin oma lähedase sõbrannaga heategevuslikke kontserte. Lisaks tegutsesin mõned aastad ägedas heategevusorganisatsioonis Leo-klubi, mis on ülemaailmselt tuntud Lions-klubi noorteorganisatsioon.
Millal Sa lõpuks liitusid meie fondiga?
Leo-klubi kaudu sain tuttavaks Minu Unistuste Päeva tolleaegse tegevjuhi Kristiinaga. Korraldasime 2019. aastal, kui olin Leo-klubi Tallinn president, heategevusliku õhtusöögi, mille kogu tulu annetasime Minu Unistuste Päevale. Rääkisin Kristiinale, et olen juba aastaid tahtnud fondiga liituda, aga vanuse tõttu polnud seda veel juhtunud. Ta võttis mul sõnasabast kinni ja palus kandideerimisavalduse ikkagi teele panna. Kõigest kuu hiljem osalesin Minu Unistuste Päeva vabatahtlike baaskoolitusel ja saingi 19-aastasena vabatahtlikuks! Olen siiani nii tänulik, et mind kuulati ja usaldati.
Kui peaksid kirjeldama vabatahtliku rolli inimesele, kes pole meie fondiga seni kokku puutunud, siis mismoodi Sa seda teeksid?
Sõnapaar “unistuste haldjas” on vist kõige lihtsam ja tõetruum kirjeldus. Meie fondi vabatahtlikud on üks grupp ägedaid, tragisid ning siirust ja headust täis töömesilasi, kes kõik leiavad oma argipäevaste tegevuste ja murede-rõõmude kõrvalt aega ja energiat, et täita laste ja nende perede unistusi ning tuua nende ellu lootust, uut hingamist ja rõõmu. Vabatahtliku ülesanne on kuulata, näha ja märgata lapse mõtteid ja soove ning viia esialgu ka võimatuna tunduvad unistused teoks – ning sellega saame me väga hästi hakkama!
Alates eelmise aasta suvest oled vabatahtlike tiimijuht. Kuidas sündis Su otsus võtta vastu uus vastutusvaldkond fondis?
Otsustasin tiimijuhiks kandideerida hetkel, kui olin fondis vabatahtlikuna tegutsenud juba pea viis aastat ja tundsin, et minus on veelgi enam energiat ja tahet panustada. Minu Unistuste Päev on igas mõttes “minu fond”, kuna usun meie missiooni 101%. Lisaks on meie organisatsioonis ülipalju ägedaid ja sarnase mõtteviisiga tegusaid inimesi, kellega koos unistusi täita on puhas rõõm. Kindlasti on tiimijuhi roll väljakutseterohke, kuna tegemist on vabatahtlikul tööl põhineva organisatsiooniga ning meie liikmete ajaressurss on periooditi erinev. Vabatahtlikuna võib juhtuda, et me ei märka kõiki neid tegevusi, mida tiimijuhid ja teises fondi võtmeisikud igapäevaselt teevad. Kuid mul on tohutult hea meel, et võtsin selle väljakutse vastu! Mul on vinge tiim ja juba lühikese ajaga olen õppinud teada-tuntud tõde, et üksi võid küll kiiremini jõuda, kuid koos jõuame alati palju kaugemale.
Jaga palun mõnd fondiga seotud sündmust või mälestust, mis on Sulle eriti südamesse pugenud.
Esimene Minu Unistuste Päevaga seotud mälestus on projekt “Päikeselapsed pildile”, kus korraldasime Downi sündroomiga laste peredele kaunid fotosessioonid. Juba selle ettevalmistus oli seiklusterohke, kuna pidin leidma kaunitele fotomodellidele umbes nädalaga ühesugused puhvseelikud. Poest oli neid pea võimatu leida, kuid lõpuks õnnestus mul kokkuleppele saada ühe Eesti disaineriga. Veel pildistamispäeva hommikul, ise pika kooliõhtu tõttu vaid napilt paar tundi maganud, ajasin neid seelikuid veel taga. Noored neiud nägid seelikutes välja nagu tõelised printsessid! Tüdrukud said seelikud pärast pildistamist endale jätta ja nende rõõm oli nii siiras, et kogu trall seelikute otsimise ümber tasus end igati ära.
Pildistamispäev ise oli pikk – alustasime varahommikul ja lõpetasime õhtutundidel. Kohtusin sel päeval mitme lapse ja perega. Igaühel oli omamoodi lugu, kuid kõik olid olenemate raskustest täis elurõõmu ja tänutunnet. See oli vist esimene kord, kui sain päriselt aru, kuivõrd oluline on meie fondi tegevus ja missioon. Ja kui kauniks võivad justkui pisiasjad muuta kellegi päeva või nädala!
Sind kuulates jääb mulje, et pea kõik sujub justkui lepase reega. Kui palju juhtub sündmuste korraldamisel ootamatusi?
Et unistuste päeva korraldamisest päriselt aru saada, peab seda ise kogema! 🙂 Reeglina nõuavad need intensiivset planeerimist ja eeltööd, kuid samas ei tohiks see lapsele ja tema perele kuidagimoodi välja paista. Päev peab pakkuma neile ainult ja vaid häid emotsioone, isegi kui vabatahtlikud peavad taustal kiiret kriisijuhtimist tegema. Ikka tuleb ette, et unistuste päeval jääb keegi hiljaks või ei ole kokkulepitud lõunasöök õigeks ajaks valmis saanud, kuid siinkohal otsivadki vabatahtlikud loovalt ja kiirelt lahendusi.
Unistuste päeva lapsed on maailma kõige ägedamad! Seepärast on garanteeritud, et iga meie korraldatud sündmus on täis palju siiraid emotsioone. Peale unistuste päeva vajan tavaliselt hetke, et kõik endast maha laadida ning siis olen valmis juba uutele tegudele asuma.
Mis innustab Sind vabatahtlikuna jätkama?
Ehkki vabatahtlik töö võtab aega ja energiat, annab see tegelikult kõike kümnekordselt tagasi. Ükskõik, kui väsinud ma argipäevast ka pole, peale mõne unistuste perega kohtumist või sündmuse toimumist on kõik minu patareid laetud. Seda jagub reeglina mitmeks päevaks. Vahel on isegi mõne lapsevanema tagasisidekiri või telefonikõne niivõrd mõjus, et silmad muudkui säravad ja nägu on naerul. Seetõttu pole mul nende aastate jooksul kordagi tekkinud tunnet, et oleksin fondist või vabatahtlikust tööst väsinud. Paus ei tule isegi kõne alla, tahaksin hoopis veelgi rohkem unistusi ellu viia!
Vabatahtlikuna saan ka ise elamusi, mida väljaspool fondi ehk ei kogekski. Näiteks sain eelmisel suvel unistuste päeva raames lennata helikopteriga – meeletult lahe kogemus nii mulle kui ka unistuste päeva peakangelasele. Lisaks olen õppinud fondis olles ka ise unistama. Pikalt olid minu unistusteks ülikooli ja tööga seotud soovid, kuid ma polnud kunagi mõelnud, et kui ma saaksin lihtsalt niisama midagi teha, saada või kogeda, siis mis see oleks? Niisiis istusin ühel suveõhtul maha, võtsin ette paberi ja pastaka ning hakkasin unistama. Panin kirja mitu soovi ja üheks unistuseks oli soov kogeda kaardilugeja rolli päris rallisõitja kõrval. See unistus täitus eelmisel suvel, kui sain Rally Estonia testkatsetel kaasa sõita Euroopa meistri kõrval. Kogesin isiklikult, et julgelt unistamine võib sihile viia!
Miks on vabatahtlik töö Sinu arvates oluline ja mida soovitaksid inimesele, kes on sellest mõelnud, kuid pole veel astunud esimest sammu?
Vabatahtlik töö annab nii palju – uusi kogemusi ja elamusi, head energiat ja ka eneseteostuse võimalusi. Pole ka kahtlust, et vabatahtlike seltskonnas on võimalus kohtuda ägedate inimestega ja leida uusi sõpru-tuttavaid. Kindlasti tuleb vabatahtlikuna ette ka raskemaid aegu ja tuleb meeles pidada, et need armsad lapsed on sattunud meie fondi fookusesse põhjusega. Kuid sellistel rasketel hetkedel on su ümber tiim, kellega rääkida ja kellele toetuda. Seega, kui oled mõelnud vabatahtlikust tööst, tee seda ja astu esimene samm! Või kui veidike kahtled, võta julgelt ühendust mõne inimesega, kes on juba vabatahtlik ja oskab vastata kõikvõimalikele küsimustele. Levinud on arvamus, et vabatahtliku roll võtab tohutult palju aega, kuid kõik head emotsioonid ja kogemused kompenseerivad selle aja täielikult.
Suur aitäh, Carmen, et aitad oma tegutsemistahte ja säravate ideedega rõõmustada raskelt ja krooniliselt haigeid lapsi!
Loo pani kirja Maie-Liisa Sildnik
