Saame tuttavaks – Minu Unistuste Päeva laps ja praegune praktikant Kelly Mihhailov

Minu Unistuste Päeva laps ja praegune praktikant Kelly Mihhailov: õnneinglid ehk fondi vabatahtlikud kingivad lootust ja usku, et elu on ilus ja elamist väärt

Seekordses loos saame tuttavaks Kelly Mihhailoviga, kelle kokkupuude fondiga on erakordne. Nimelt, kunagisest Minu Unistuste Päeva lapsest on tänaseks saanud meie praktikant. Kelly aitab meid erinevates asjaajamistes ning panustab nii otseselt kui kaudselt, et fondi igapäevatöö oleks võimalikult sujuvalt korraldatud. Seda kõike praeguste ja tulevaste Minu Unistuste Päeva laste nimel.

Saame tuttavaks, Kelly. Jaga meiega veidi oma tausta.

Olen Võrumaalt pärit 17- aastane ratastoolis tüdruk Kelly. Olen rõõmsameelne nooruk, kellele meeldib tegutseda ning saada uusi oskusi, teadmisi ja kogemusi. Õpin Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuses ja lõpetan peagi kutsevaliku aasta. Vabal ajal meeldib mulle kõige enam kuulata muusikat. Olen nüüd aasta aega käinud ka muusikateraapias ja tänu sellele olen mõistnud veelgi enam, kui suur roll on muusikal minu elus ja kuidas see mind mõjutab. Teraapia tulemusena saan ka tegeleda laulmisega – see on olnud mu unistus juba pikemat aega ja soovin seda oskust kindlasti edasi arendada. 

Sul on palju hobisid ja tegeled ka spordiga. Millega täpsemalt?

Mulle meeldib ratsutada ja ujuda. Olen neid alasid harrastanud juba alates lapsepõlvest. Alustasin ujumisega 9-aastaselt ja tänaseks olen sellega tegelenud umbes 7-8 aastat. Plaanin tutvust teha ka tantsumaailmaga, mis aitaks mul oma kehaga paremini kontakti saavutada ja selle tulemusena end palju vabamalt tunda. Lisaks meeldib mulle aega veeta sõprade ja oma lemmikloomadega, käia looduses ja reisida.

Sinu side Minu Unistuste Päevaga on väga eriline. Nimelt, oled meie fondi unistuste laps, kellele meie vabatahtlikud on korraldanud personaalse unistuste päeva. Täna oled meie fondis hoopis praktikant. Kuidas see juhtus?

See otsus sündis üsna kergelt, sest olen fondi kuulumisest unistanud juba pikalt. Kuna olen suure empaatiavõimega ja pean oma südameasjaks teiste inimeste aitamist, siis mõtlesin koheselt fondi peale. Lisaks tean, et aeg-ajalt on vaja uusi abikäsi. Nii võtsingi ühendust vabatahtliku Janikaga, kellega oleme aja jooksul saanud väga lähedasteks. Ja sealt hakkaski kõik lahti rulluma ja siin ma nüüd olengi! Olin alguses fondi laps, seejärel suur kaasaelaja ja toetaja, nüüd praktikant ja loodetavasti lähitulevikus ka päriselt vabatahtlik.

Missugune Su praktika välja näeb ja mida oled fondi heaks juba teinud?

Käisin fondi tegevjuhi Margaritaga kaasas vaatlejana ühel koolitusel. Kui vaja, aitan panna asju valmis või neid kokku koguda. Käisin hiljuti ka Tartu Ülikooli Kliinikumis kohtumas koostööpartneri Evelyniga. Arutasime, kuidas on hetkel läinud ning kuidas saaks veel rohkem rõõmu tuua haiglas viibivatele lastele. Niisamuti rääkisime, kuidas jõuaks fondini rohkem lapsi, kes seda vajaksid ja mida selleks tuleks teha. Lisaks osalesin Karlova “unistuste kohvikus”, kus sain vaadata, kuidas tehakse fondile sotsiaalmeedia postitusi. Aitasin ka ise kohviku kui ka viimase koolituse postituse loomisele kaasa. Mul on ka võimalus aidata Janikat personaalse unistuste päeva korraldamisel ühele poisile.

Oled nüüd näinud fondi tööd kahelt poolt. Kas Sa näed fondi sellest tulenevalt kuidagi teistmoodi?
Tänu praktikale olen näinud, kui palju aega ja energiat panustavad vabatahtlikud unistuste päevade korraldamisse. Kuna mõnede asjadega polnud ma seni kokku puutunud, on kohati olnud raske, aga olen õppinud, et kõik asjad on lahendatavad. Tegevjuht Margarita ja vabatahtlik Janika alati aitavad ja toetavad mind ning on mu jaoks alati olemas. Mida elult veel tahta, kui Su ümber on sellised inimesed! Olen väga õnnelik, et jõudsin ringiga fondi tagasi ning tean nüüd kindlalt, et minu süda, abi ja hing kuuluvad Minu Unistuste Päevale. Olen neile mõlemale tohutult tänulik selle võimaluse ja aja eest!

Arvan, et nii suurtele kui ka väikestele inimhingedele, kes võitlevad või on seljatanud oma haiguse, on Minu Unistuste Päev äärmiselt vajalik. Seda selleks, et nii laps kui tema vanemad saaksid kasvõi üheks päevaks unustada, et nende kõige kallim ja suurem kink on tegelikult haige. Personaalne unistuste päev annab nii lootust kui usku, et elu on ilus ja elamist väärt. Olen täiesti veendunud, et iga fondi lapse elu muutub tänu vabatahtlike tööle märkimisväärselt paremaks. Mälestused ja fotod, mis sellest päevast alles jäävad, on iga lapse ja tema pere jaoks hindamatu väärtusega. Aitäh, et olete olemas nende jaoks, kes vajavad seda kõige rohkem!

Jaga meiega veidi ka oma personaalse unistuste päeva mälestusi. Milline oli Su esimene kohtumine Minu Unistuste Päeva vabatahtlikuga?

Kohtusin Minu Unistuste Päeva vabatahtliku Maikiga esmakordselt 13. veebruaril 2020 ehk veidi enam kui neli aastat tagasi. Päev varem teatas ema mulle, et peale kõnnirobotiga treeningut ootab meid üks külaskäik. Olin äärmiselt põnevil, ehkki ema rohkem kaarte ei avanudki ja külastus jäi üllatuseks. Peale trenni suundusime kontorisse, kus võttis meid vastu üks armas hing nimega Maiki. Olin alguses väga segaduses ja isegi pärast temaga tutvumist ei jõudnud mulle päriselt kohale, mis hakkab juhtuma. Alles siis, kui fondi vabatahtlikud Helis, Liina ja Kadri Kristelle tulid nurga tagant koos õhupallidega välja, hakkasin taipama, et olen ühe erilise teekonna alguses. Lisaks kõigele muule rääkisime minu unistustest ja mainisin, et unistan delfiinidega ujumisest ja ilma vanemateta peost koos sõbrannadega. See kohtumine puudutas väga mu hinge.

Kas mäletad, mis edasi juhtus?

Kohtusime märtsis teist korda. Ootamatult sain teada, et minu personaalne unistuste päev on kaheosaline ja lisaks peole ootab mind ees reis Leetu Klaipeda delfinaariumi teraapiasse. Mäletan, et olin kohkunud ja esiti ei saanud sõnagi suust välja. Järgmisel hetkel asusid Maiki ja ema reisipabereid ajama. Nii jäingi oma päeva ootama. See oli väga raske, sest juba esimesel kohtumisel tekkis kõikide vabatahtlikega soe side, aga eriti just Maikiga.

Jaga meiega muljeid oma personaalsest unistuste päevast.

Ühel juunikuu õhtupoolikul tuli ema minu juurde ja teatas, et läheme järgmisel hommikul linna poodidesse. Ma ei teagi miks, aga hommikul süda mu rinnus peksles. Sättisin end kokkulepitud ajaks valmis, kuid märkasin, et ema käitub justkui teistmoodi. Kui koduukse avasin ja nägin oma õnneingleid – just nii meeldib mulle mõelda oma unistuste päeva vabatahtlikest – sain korraliku üllatuse osaliseks. Võib isegi öelda, et olin šokis. Kallistasin kõiki ning tundsin, kuidas mul on nutt väga tugevalt kurgus ja keha väriseb, sest see hetk oli tohutult ilus. Algul ei jõudnud mulle absoluutselt kohale, mis sel hetkel toimus, aga pilt sai palju selgemaks, kui sain Maikilt kirja valges ümbrikus. Värisevate kätega ümbrikut avades ja kirja lugedes sain aru, et see on päriselt tõsi – minu päev oligi käes!

Milline see päev välja nägi?

Pärast kirja lugemist palus ema mul õue vaadata. Hoovi tagurdas limusiin ja autos ootasid mind mu sõbrannad. Nii algaski sõit Tartusse, mis kulges nalja tehes ja lõbutsedes uskumatult kiiresti. Meie esimeseks peatuspaigaks oli Tiigi Ilustuudio, kus tehti mulle maniküür, soeng ja meik. See oli võrratu kogemus! Üks mu toredamatest mälestustest on hetk, kui vabatahtlik Liina läks mu sõbrannadega igavuse peletamiseks juuksekumme meisterdama ning tagasi tulles küsis Liina, kuhu ma kadusin. Ta ei tundnud mind esmajoones äragi! Järgnevalt suundusime fotosessioonile. See on mu lemmikhetk sellest päevast, sest tundsin end sel hetkel päriselt ilusana ning mu süda oli täis õnne ja armastust.

Sulle korraldati ka pidu sõbrannadega. Mida Sa sellest mäletad?

Pärast pildistamist täitsime kõhud Kvartali Vapianos. Sealt aga suundusime Piigade Peoagentuuri, kus ootas mind mu neljas õnneingel Kadri Kristelle ja imeliselt dekoreeritud peokoht. Üllatused polnud sellega lõppenud ja ühel hetkel liitusid peoseltskonnaga sinikuldne aara Mac ja tema perenaine Katarina Papagoi Keskusest. Sain Maci hoida, nunnutada, sööta ja silitada. Ta lendas toas veidi ringi ja juhuslikult kukutas mulle sülle ka ühe oma sule.

Peol oli ka kokteilimeister Kaupo, kes valmistas meile kosutavaid alkoholivabasid mojitosid. Ja ka see polnud veel kõik! Viimase üllatusena liitusid peoga Púr Múdd’i bändipoisid, kes olid peol DJd. Nautisin oma pidu ja seltskonda väga, see oli väga eriline päev. Pidu toimus ilma vanemateta ja kui mu vanemad tulid mulle õhtul järgi, ei tundnud nemadki mind esmapilgul ära. Sõime õhtu lõpetuseks delfiinide, hobuste, maasikate ja numbriga 13 ehk minu vanusenumbriga kaunistatud torti.

Milliste emotsioonidega Sa koju läksid?

Tahan tänada kõiki panustajaid, kes aitasid minu unistuste päeva korraldada. Päev oli väsitav, aga kahtlemata mu elu kõige ilusam. Olin väga õnnelik, särasin ja naeratasin hommikust õhtuni, unustades isegi ära, et olen tegelikult haige. Koju jõudes oli emotsioone tohutult. Kohati ei suutnud ma uskuda, et see päev oli päriselt juhtunud. Emotsioonid ja igatsus saatsid mind veel pikalt, sest see päev jättis minusse erilise jälje ja armastan tohutult tiimi, kes selle minu jaoks korraldasid. Seda tunnet on isegi raske kirjeldada. Muideks, aara Maciga saime päriselt sõpradeks. Hakkasime tal Papagoi Keskuses külas käima ning mingist hetkest tundis Mac mind juba ära ja nüüd lausa teretab.

Nii hea on kuulda, et see päev on Sulle südamesse pugenud. Kuidas on lood Sinu unistuse teise poolega ehk delfiinidega ujumisega? Kas see unistus sai samuti teoks?

Kuna Eestis kehtestati koroonapandeemia tõttu eriolukord, lükkus algselt 2020. aasta sügisel toimuma pidanud reis kahjuks lausa kaks korda edasi. Poolteist aastat hiljem see siiski juhtus. Käisime ühel kevadpäeval taastusravi arsti juures, kui ema ütles järsku, et Maiki soovib minuga rääkida. Helistasime talle tagasi ja nii saingi teada, et juba kahe nädala pärast ootas mind soovitud reis. Ootusärevus oli meeletu ja lugesin reisini tunde. Kui delfinaariumisse jõudsime, tundsin, kuidas mu pulss tõusis ja süda rinnus peksles. Delfiinidega etendust vaadates puhkesin tohutust õnnest nutma, sest see kõik tundus ebareaalne ja samas nii uskumatult ilus. Sel hetkel tundsin ka, et igatsen oma vabatahtlike tiimi, kes jäid kodumaale. Õnneks olin nendega kogu reisi vältel ühenduses ja sain neid siiralt tänada kõige eest.

Lisaks käisin teraapias ja kohtusin delfiiniga. See oli tõeliselt ilus ja võrratu elamus, mis jääb mulle meelde kogu eluks. Seda on isegi võimatu kirjeldada, sest nii ilusaid sõnu pole lihtsalt olemas. Nii nagu esimene osa unistuste päevast, see reis oli imeline ja igas mõttes võrratu. Tundsin elust rõõmu, särasin tõeliselt, naeratasin… See kõik on minu jaoks hindamatu tähendusega, mida on sõnadesse võimatu panna. Aitäh, mu armsad õnneinglid, et aitasite mul näha ilu ümber iseenda!

Aitäh, armas Kelly, inspireeriva loo eest! Suur tänu ka hindamatu panuse eest fondi töösse!

Loo pani kirja Maie-Liisa Sildnik