Üks unistus, mitu südant: kogemuslugu prokuratuuri ja Minu Unistuste päeva koostööprojektist

Kas teadsite, et Minu Unistuste Päev kutsub ettevõtteid ja asutusi head tegema eriti erilisel viisil? Nimelt saab oma kollektiiviga korraldada unistuste päeva raskelt või krooniliselt haigele lapsele. Just nii sündis ka Ralfi unistuste päev, mille aitasid ellu viia prokuratuuri töötajad Mari Aak ja Laura Saksniit koostöös fondi projektijuhi Mari-Liis Altmanniga. 

Prokuratuuris on kujunenud traditsioon toetada jõulude ajal mõnda heategevuslikku algatust. Seekord viis tee Minu Unistuste Päevani. Nii sündiski päev, mis ei toonud rõõmu ainult Ralfile ja tema perele, vaid jättis sügava jälje ka inimestesse, kes selle loomisesse panustasid.

“Umbes kaheksa aastat tagasi olin seotud ühe unistuste päevaga. Koostöös kolleegidega jõudis Minu Unistuste Päev meie mõtetesse. Võtsime ühendust fondi tegevjuhi Margaritaga ja uurisime võimalusi, kuidas panustada. Meid kõnetas, et saime toetada konkreetse lapse unistust ja teadsime, kuhu kogutud raha läheb,” meenutab Mari. Nii kogusidki prokuratuuri töötajad üheskoos annetusi Ralfi unistuste päeva elluviimiseks. Unistuste päevast ülejäänud annetused suunati laste toetuseks, kes peavad pikki päevi haiglas veetma.

Pärast annetuse fondile üleandmist tekkis aga Laural ja Marill mõte, et ehk oleks võimalik veelgi panustada ning nii otsustasid nad liituda vabatahtlikena Ralfi unistuste päeva korraldustiimiga. 

“Kui Mari selle mõtte välja käis, ei mõelnud ma sugugi pikalt, vaid nõustusin kohe. Kuna meid seob Mariga aastatepikkune sõprus, tundus see äge viis, kuidas üheskoos head teha – võimalus päriselt käed külge panna, kogemus läbi teha ja emotsiooni sees olla. Usaldasin Mari varasemat kogemust unistuste päevade korraldamisel ja teadsin, et lisaks andmisrõõmule saan kindlasti väga palju ka ise tagasi,” lisab Laura.

Kohtumine, kust sai kõik alguse

Kohtumine Ralfi ja tema perega oli hetk, kus idee muutus päriselt reaalseks. Kuigi alguses valdas Mari ja Laurat teatav ootusärevus – kuidas olla või mida öelda – kadus see kiiresti. Klapp nii pere kui Mari-Liisiga tekkis koheselt. Kohtumine oli justkui tähtedesse kirjutatud ja kõik järgnev kulges väga ootuspäraselt.

“Kui käisime esimest korda Ralfi perel külas, veetsime me koos mitu head tundi. Mari-Liisi me ei tundnud, aga kõik kulges nii loomulikult. Pere vastuvõtt oli soe ja siiras ning kohe algusest peale oli selge, et meie omavaheline dünaamika on paigas. Ebamugavustunnet polnud üldse, nagu oleksime üksteist tundnud ja koos toimetanud juba ammusest ajast. Mäletan oma esmast emotsiooni seoses  lapse tervisliku seisundiga ja hirmu, mis sellega kaasnes, aga meil tekkis esimesest hetkest hea klapp. Sisimas kujunes ka veendumus, et meil on kokku saanud väga hea meeskond,” kirjeldab Laura esmakohtumist perega.

“Kohe klikkis ära ja esimesest hetkest hakkas kõik sujuvalt jooksma. Mari-Liis andis meile nii palju vabadust ja loovust. Samas oli ta meie jaoks alati olemas ja kogu aeg toetasime üksteist. Kogu keskkond oli nii turvaline. Ka fotograafi jaoks jagub mul vaid häid sõnu,” lisab Mari.

Päev, mil unistused ärkasid ellu

Ralfi unistuste päev viis ta tehisintellekti- ja robootikakeskusesse, tõi seiklused Ameerikas ja filmimaailmas kodulinna ning üllatas maitserännakuga tex-mexi köögis. Päevast ei puudunud loomulikult autod, mis aitasid tal seigelda ühest üllatusest teise.

Päeva tegelik tähendus ulatus palju sügavamale. “Me võtsime seda väga tõsiselt. Olime andnud lubaduse ja tahtsime selle täita. Vastutustunne mängis väga suurt rolli,” ütleb Mari.

Samas ei tähendanud see pinget või stressi, vaid pigem sujuvat koostööd ja head omavahelist energiat. “Meil ei tekkinud kordagi pingeid või konflikte. Isegi kui kõik ei olnud viimase hetkeni paigas, siis keegi ei läinud närvi – kõik toimis nii hästi, otsisime pidevalt õigeid lahenduskäike ja kogu aeg oli südame all hea tunne,” meenutab Laura.

Eriti liigutav oli näha muutust Ralfis endas. “Kui me esimest korda kohtusime, siis pelgas Ralf meiega samas ruumis olla. Aga unistuste päeva lõpus tuli ta kallistama. See muutus oli nii liigutav,” selgitab Mari.

Rohkem kui üks päev

Kuigi unistuste päev sai läbi, emotsioonid sellega ei lõppenud. Laura jaoks jäi kõige rohkem kõlama pere tugevus ja hoiak. “See soojus, mida me perelt kogesime… Vaatamata kõigele, mida nad on pidanud läbi elama, on nad nii tugevad ja hoiavad kokku. See avas mu silmi ja pani mõtlema, kuidas on võimalik selliseid raskusi ületada. Nende positiivsus ja lootusrikas mõtteviis lihtsalt nakatasid,” peegeldab Laura oma mõtteid.

Sarnast tunnet kinnitab ka Mari. “Istusime pärast Lauraga maha ja jagasime neid emotsioone. See kogemus pani päriselt mõtlema, kui olulised on väikesed asjad elus. Kiires igapäevaelus on lihtne toriseda asjade üle, mis pole tegelikult seda väärt. See päev pani asjad õigesse perspektiivi tagasi,” ütleb ta.

Niisamuti üllatas neid, kui paljud inimesed on valmis kaasa aitama ühe lapse unistuste täitumisse. “Me imestasime kogu aeg, kui palju on meie ümber nii-öelda jah-inimesi ja ettevõtteid, kes on kohe valmis kampa lööma. Seda ei tasu alahinnata, kui palju on häid inimesi. Sealhulgas meie enda kolleegid prokuratuurist,” selgitab Mari.

Ka Laura jaoks elab see päev siiani edasi. “Mul läheb siiamaani silm märjaks, kui mõtlen soojusele ja tänutundele, mida sel päeval kogesin. Eriti see, kuidas Ralfi isa seda väljendas – ehkki meie jaoks oli see iseenesest mõistetav, üllatas teda, et kasutasime unistuste päeva korraldamiseks oma puhkusepäevi,” räägib Laura.

Mõju, mis jääb

Mari jaoks ei jäänud Ralfi unistuste päeva korraldamine vaid üheks projektiks ja alates selle aasta algusest liitus ta päriselt Minu Unistuste Päeva vabatahtlike reaga. Rolli mängis ka aastatetagune kogemus ning kokkupuude Ralfi ja ta perega ainult kinnitas südame all kasvanud soovi.

Miks on see projekt siiski oluline? Laura ja Mari kinnitusel ei too sellised algatused kasu ainult abivajajatele, vaid muudavad ka neid, kes panustavad. Vahetu kokkupuude eri perede lugudega aitab oma isiklikust mullist välja tulla, empaatiat kasvatada ja mõista, mis on elus päriselt oluline. Heategevus on viis, kuidas päriselt head teha ja ühiskonnale killukese tagasi anda.

Ralfi unistuste päevale elasid kaasa ka teised prokuratuuri töötajad. Üheskoos koguti päeva korraldamiseks raha. Lisaks õnnestus leida Ameerika auto Ralfi unistuste päeva jaoks tänu ühele kolleegile. Töökaaslaste otsene kui kaudne panus oli ka põhjus, miks võtsid Mari ja Laura oma südameasjaks hoida kõiki kaasaelajaid sisekommunikatsioonikanalite kaudu projekti arengutega pidevalt kursis.

Ja võib-olla on kogemuse kõige väärtuslikum osa taipamine, et iga lugu puudutab positiivselt suurt hulka inimesi – kui vaid jätkub julgust ja tegutsemistahet teha oma argitoimetuste kõrvalt midagi hoopis teistsugust.

_________________________________________________________________________

Minu Unistuste Päeva projektijuht Mari-Liis Altmann

Prokuratuur on ühiskonnas õigust ja õiglust kandev institutsioon, mis seisab selle eest, et reeglid ei jääks pelgalt paberile, vaid toimiksid päriselt inimeste igapäevaelus. Koostöö on meie fondi jaoks eriline, sest kui esmapilgul tundub, et prokuratuuril ja heategevusel on vähe kokkupuutepunkte, siis tegelikult loovad koostööprojektid asutustega olulist silda erinevate ühiskonnakihtide ja -rollide vahel. Mõte sellest, et elame riigis, kus õigust kandev ja kaitsev asutus näeb laiemat pilti, märkab elu erinevaid tahke ning leiab võimaluse panustada ka seal, kus on mängus hoolivus, mitte ainult seadus, suurendab kindlus- ja turvatunnet.

Teadlik heategevus on küpse ja jätkusuutliku organisatsiooni märk ning see peegeldab väärtusi, mis toetavad inimlikkust, kaasamist ja vastutust. Mul on siiralt hea meel, et Minu Unistuste Päeva kogukond toob kokku inimesi ja organisatsioone eri sektoritest, kus oma põhitöö kõrvalt leitakse aega ja võimalusi panustada selle nimel, et tuua maailma rohkem hoolimist, lootust ja positiivsust.

Koostöö prokuratuuriga näitab selgelt, et heategevus muutub üha rohkem loomulikuks osaks toimivas ja terviklikus ühiskonnas. Suur aitäh prokuratuurile, projektiga seotud vabatahtlikele ja kõikidele kaasaelajatele!

Minu Unistuste Päeva tegevjuht Margarita Ingel

Loo pani kirja Maie-Liisa Sildnik