Selle erilise päeva lugu sai alguse südamlikust vestlusest lapse, tema pere ja vabatahtlike vahel – hetkest, kus võeti aeg, et päriselt kuulda ja mõista, mis paneb ühe väikese südame kiiremini põksuma. Just seal joonistus välja Havanna suurim unistus: kohtuda oma iidoli An-Marleniga.
Päev ise jäi lapsele kuni viimase hetkeni saladuseks. Nii ka iga järgnev tegevus. Esimene üllatus ootas Havannat juba kodus, ees oli terve päev koos oma suure lemmiku An-Marleniga. Kui vabatahtlikud ta kodu uksest sisse astusid, segunesid rõõm ja üllatus, sest Havanna arvas, et tal peaks olema hoopis koolipäev. Kohe jooksis ta vabatahtlikke kallistama ning selle käigus märkas ta uksel ka päeva suurimat üllatust – An-Marleni. Elevus, rõõm ja kerge uskumatus täitsid toa.
Unistuste päeva hommik algas ühise pannkookide küpsetamisega. Koos kokkamine, hommikusöök, kogemuste vahetamine ja naer lõid sooja alguse päevale, mis oli täis väikeseid ja suuri imesid. Kõik said kõhud täis ning nautisid imeliselt ühtehoidvat seltskonda.
Seejärel viis tee meid Inchcape “hõbedase ratsuga” Rahvusooper Estoniasse. Seal avanesid uksed maailma, kuhu iga päev ei pääse – jalutasime laval, piilusime kulisside taha ja jälgisime baleriinide graatsilist treeningut. Eriti liigutav oli kohtumine esibaleriini Anna Robertaga, kes kinkis lapsele balletisussid – hetk, mis pani silmad särama nii lapsel kui ka kõigil teistel kohalolijatel.
Päev jätkus hubases POMO restoranis, kus Havanna sai nautida enda lemmikpastat ja suu magusaks teha imemaitsva tiramisuga. Hea teenindus ning sõbralik atmosfäär kõnetas kõiki.
Edasi ootas loominguline peatus Veinis ja Pintslis, kus Havanna ja An-Marlen maalisid üksteisele kingituseks pildid. Lepiti kokku, et mõlemad joonistavad oma nägemuse järgi päikeseloojangut, sest just seda oli Havanna soovinud hiljuti emaga vaatama minna. Havanna reegel oli lihtne – üksteise pilte näeb alles siis, kui need valmis on. See, maalide üksteisele paljastamise üllatusmoment – ehe ja siiras – tõi kaasa palju rõõmuhõiskeid.
Päeva lõpetas külastus Lääne-Harju politseijaoskonda, kus avanes võimalus piiluda politseitöö telgitagustesse. Kuna Havanna unistab ka ise politseinikuks saamisest, oli see osa päevast eriti tähendusrikas – uudistati varustust, sõidukeid ja tutvuti ka neljajalgsete meeskonnaliikmetega. Havanna sai teada, millised rõõmud ja väljakutsed käivad kaasas politsetööga ning kui hea tunne on inimesi aidata.
See päev ei olnud vaid lapse unistuste täitumine. See oli ka pere rõõm ja liigutus, vabatahtlike pühendumus ning koostööpartnerite südamest tulev panus. Igaüks andis oma osa, et lapse unistused saaksid päriselt teoks.
Päeva lõpus hõiskas Havanna emale: “See oligi mu elu parim päev!”
Ja me kõik teadsime, et unistused tõesti teevad imet.
