Kolm meest, üks missioon: rõõm, mis tuleb jagamisest

Märkamatult on kätte jõudnud novembri keskpaik – aeg, mil räägitakse tavapärasest rohkem meeste tervisest, hoolimisest ja eeskujust. Ka Minu Unistuste Päeva vabatahtlike seas tegutsevad inspireerivad mehed, kes panustavad töö ja muude toimetuste kõrvalt fondi arengusse. Marten Tall, Eigo Tambik ja Oskar Viil jagavad oma lugusid ja mõtteid sellest, miks nad otsustasid fondiga liituda, mida on vabatahtlik töö neile õpetanud ja miks võiks igaühel olla julgust astuda sammuke hoolivama ühiskonna suunas lähemale.

Tere, Marten, Eigo ja Oskar! Kuidas sai alguse teie teekond Minu Unistuste Päeva vabatahtlikuna?

Marten: Liitusin fondiga kaks ja pool aastat tagasi 2023. aasta mais. Sotsiaalmeedia kaudu olin organisatsiooni tegemistega kursis ammu enne sellega liitumist. Nimelt olin imetlenud hea sõbranna Mari-Liisi lugusid ja sotsiaalmeedia postitusi korraldatud unistuste päevadest. Hakkasin jälgima ka fondi ametlikke kanaleid. Mitu aastat hiljem märkasin Facebook’is üleskutset liituda. Olin oma elus parasjagu väljumas katsumusterohkest perioodist ning panus lastesse ja sellest saadav jagatud rõõm oli tervendav jõud, mida ise tegelikult otsisin. Sellest sündiski otsus liituda. 

Oskar: Minu loos mängib suurt rolli minu enda poeg. Selle aasta kevadel toimus poja lasteaias vahva heategevuslik üritus, kus kogutud raha läks Minu Unistuste Päevale. Õhtul uurisin internetis, millega täpsemalt on tegu ning juba enne magamaminekut saatsingi oma liitumissoovi. Olin valmis tegema kõike, mida fondil oli sel hetkel vaja. Ei möödunudki väga palju aega, kui panustasingi esimesse suurde ja mitmesse väiksemasse projekti.

Eigo: Otsisin aktiivselt heategevusfondi, millega liituda. Ega ma täpselt ei teagi miks, aga Minu Unistuste Päev tundus olevat kõige erilisem koht. Otsustasingi liituda ja sel talvel tähistan fondis oma kaheksandat tegutsemisaastat.

Kuidas seletaksite inimestele, kes pole meie fondi tegemistega varem kokku puutunud, miks on Minu Unistuste Päeva panus oluline?

Eigo: Nii nagu fondi nimi ka vihjab, Minu Unistuste Päeva vabatahtlikud korraldavad raskelt või krooniliselt haigetele lastele unistuste päevi. Eesmärk on kinkida neile rõõmu ja lootust keerulistel hetkedel, mil unistamine jääb sageli ravivajaduse tõttu tagaplaanile. Unistamine on oluline ja see teeb päriselt imet. Olen korduvalt näinud ja kogenud oma silmaga, et päriselt uskumine ja unistuste poole püüdlemine viib sihile. 

Oskar: Kirjutan Eigo sõnadele kahe käega alla. Eestis on palju lapsi, kellel on soove ja unistusi, mida iga armastav lapsevanem proovib kõigest jõust täita, aga mõnikord on lihtsalt veidi abi vaja. Just seda Minu Unistuste Päev teebki – terve tiim tegutseb iga päev selle nimel, et need unistused vabatahtlike ja toetajate abiga päriselt need unistused täita.

Kas mäletate oma esimest kogemust fondis? Mis teid kõige enam liigutas või üllatas?

Marten: Minu kõige esimene projekt ei olnudki unistuste päev, vaid hoopis Seljaajusonga- ja Vesipeahaigete Seltsi suvepäevadel toreda ja tegevusi täis päeva korraldamine mitmekümnele lapsele. Kujundasime ja meisterdasime T-särke, lasime vibuga märki, tegime hiigelmulle ja käepaelu ning vaatasime uhket tuleetendust. Kuigi päev oli pikk ning korraldamine nõudis palju, sain kohe aru, et teen õiget asja.

Eigo: Minu kõige esimene unistuste päeva laps oli pärit Saaremaalt, aga päev ise toimus Lõuna-Eestis. Jälgisime terve nädalavahetuse Rally Estoniat. 

Oskar: Ühel poisil oli suur soov näha suuri ehitusmasinaid. Mul oli rõõm see päev talle korraldada ja ise ka kaasa olla. Nägin igat väikest naeratust ja ohhoo-momenti – see oli tõesti väga lahe kogemus.

Kas olete vabatahtliku töö käigus midagi uut iseenda kohta teada saanud?

Eigo: Mina olen enda kohta õppinud, kui oluline on olla igas olukorras positiivne ja tänulik. Näen, et ka oma isiklikus elus või tööl on oluline olla abivalmis ja teisi toetav. Vabatahtlik töö on mind muutnud tähelepanelikumaks ja hoolivamaks. Lisaks on vabatahtlik töö andnud mulle mitmekülgseid kogemusi alates heast koostööoskusest kuni osava projektijuhtimiseni. Need tulevad kasuks ka igapäevaelus. Vähem oluline ei ole ka kuulumine heategevusorganisatsiooni, kus annetatud aeg on veelgi suurema tähendusega kellegi teise jaoks. Loodan, et olen oma positiivse hoiaku ja käitumisega eeskujuks oma 6-aastasele tütrele, aga ka teistele.

Oskar: Enda kohta olen ehk vähem õppinud, aga teiste kohta küll. Tänaval, liikluses või tööl – igaühel on oma lugu, mured ja rõõmud, millest meil pole sageli aimugi. Olen aru saanud, kui oluline on lihtsalt kuulata ja olemas olla. Mõnikord piisab vaid ühest sõbralikust sõnast või väikesest heateost, et kellegi päev või isegi elu helgemaks muuta. Lahkus, ka kõige väiksemates asjades, võib olla suurema mõjuga, kui oskame arvata.

Marten: Nõustun Eigo ja Oskariga. Vabatahtlik töö ja laste erinevate väljakutsete nägemine aitab oma elu perspektiivi seada. See aitab tunda tänulikkust nii suurte kui ka väiksemate asjade ja kordaminekute üle. Tervis ei ole sugugi iseenesest mõistetav vara.

Milline on kõige suurem õppetund või oskus, mille oled vabatahtlikust tööst kaasa võtnud?

Marten: Minu suurim õppetund on olnud lastega suhtlemine. Kuna mul endal lapsi pole, siis pelgasin veidi nendega suhtlemist – mitte ainult vabatahtlikuna, vaid juba varasemalt näteks oma sõprade mudilastega. Unistuste päevade korraldamine on mulle näidanud, et lapsed ei olegi tulnukad, vaid oma mõtete, soovide ja tunnetega imelised inimesed, lihtsalt veidi väiksemad. Soov ise last kasvatada on seeläbi aastatega aina tugevnenud.

Oskar: Hinda oma elu. Kui mõistad, kui palju sul tegelikult on, muutub ka see, kuidas sa maailma näed.

Erinevate heategevusorganisatsioonide vabatahtlike seas kipub olema naisi rohkem kui mehi. Mida te arvate, miks on see nii ja miks võiksid ka mehed üha rohkem proovida vabatahtlikku tööd?

Oskar: Hea küsimus. Ausalt öeldes ei oskagi täpselt vastata. Ma ise alguses ei teadnudki, et naisi on vabatahtlike seas rohkem, aga märkasin seda esimesel suuremal Minu Unistuste Päeva koolitusel, kus osalesin. Isegi muigasin veidi omaette. Minu arvates on vabatahtlik töö kõigile, kel on julgust teha midagi väljaspool oma mugavustsooni. Teadmine, et keegi, keda elu pole hellitanud, saab sinu tegevusest midagi, mis jääb talle meelde terveks eluks, on väga eriline tunne.

Eigo: Soovitan samuti meestele proovida vabatahtlikku tööd. See on võimalus õppida, avardada oma silmaringi, kasvatada sotsiaalset võrgustikku ja arendada uusi oskusi. Panustamiseks on palju erinevaid võimalusi – tiimiliikme, projektijuhi või mentorina. Vabatahtlikule pole ette antud, kui suur peab olema tema panus, vaid igaüks saab valida projekte kui sinna panustatavat aega. Proovida tasub igal juhul kõigil, kuna kaotada pole midagi.

Marten: Arvan täpselt samamoodi. Töö vabatahtlikuna on suurepärane võimalus arendada nii aja- kui ka projektijuhtimise oskusi. Samuti puutun kokku väga erinevate inimeste ja isiksustega ning see aitab suurendada nii tutvus- kui ka silmaringi.

Kuidas kirjeldaksite Minu Unistuste Päeva vabatahtlike kogukonda? Mis teeb selle eriliseks?

Eigo: Ausalt, fondis ümbritsevad mind ainult ägedad väga erineva taustaga inimesed, kellega koos suudame täita iga lapse unistuse. Siin on sõbralikud ja toetavad vabatahtlikud, kes annavad endast parima laste unistuste elluviimiseks. See teebki meie kogukonna eriliseks ja mida rohkem meid on, seda enam viime koos täide rohkem ja suuremaid unistusi.

Marten: Jah, nõustun. Lisaks tulevad parimad lahendused tihti läbi tutvuste. Teised vabatahtlikud on alati nõus aitama, isegi kui nad ei ole konkreetse projektiga seotud – üks teab muusikut, teine jalgpallurit, kolmas hoopis sõpra pagarikojas. Meie vabatahtlikud teevad seda vabast tahtest ja nõudmisi esitamata – see on minu jaoks hindamatu väärtusega siirus.

Oskar: Samastun eelkõnelejatega. Minu Unistuste Päeva inimesed on kõige koordineeritumad ja sõbralikumad inimesed, kellega olen elus kokku puutunud – eriti “kindrali pagunitega” projektijuhtid ja kindlasti ka fondi tegevjuht Margarita Ingel. 

Vabatahtlikud nagu Eigo, Marten ja Oskar tõestavad, et headus on nakkav ja väikestel tegudel on suur mõju. Suur aitäh, et panustate meie fondi arengusse ja aitate lastel unistada ilusamast maailmast meie ümber!

Loo pani kirja Maie-Liisa Sildnik