Tallinna lastehaiglas käisid taas põnevad tegelased lapsi lõbustamas. Lepatriinuga avastati kotti peitunud mänguasju, Elsaga sai loovusel särada lasta ja Üksarvikuga tehti kaunistusi. Haldjaga koos meisterdati aga võlukepikesi ning Peppaga mängiti bowlingut ja pandi kokku puslet.
Imeline Lepatriinu
Imeline Lepatriinu külastas Tallinna Lastehaiglat, et kohtuda sealsete väikeste patsientide ja nende peredega. Lapsed tunnevad külla tulnud tegelase kohe ära, kuid kõige rohkem pakub neile alati huvi, mis peitub kotis, mida Imeline Lepatriinu kaasas kannab. Koti sisu avastamine ongi osa kohtumisest – lapsed saavad sealt ise välja valida just need mänguasjad, mis neile kõige rohkem huvi pakuvad.
Tegevused lähtuvad iga lapse vajadustest ja võimalustest. Üheks populaarseks mänguks kujunes täpikeste takistusrada, mille raskusastme sai iga osaleja ise valida, läbides selle täpselt nii, nagu tervis võimaldas. Oluline on, et lapsed oleksid neile sobivas puhkeasendis, kuid vahel on ka liikumist soodustavad tegevused kasulikud – lapsevanemad rõõmustavad, kui lapsed saavad voodist tõusta ja aktiivselt tegutseda.
Lisaks takistusrajale jõuti mängida mitmeid teisi mänge ning iga laps sai jutustada oma põnevaid kangelaslugusid. Nii sünnivadki kohtumised, mis pakuvad rõõmu, arendavad kujutlusvõimet ja muudavad haiglas veedetud aja veidi toredamaks.
Frozen Elsa
Kui Lumekuninganna Elsa Tallinna Lastehaiglasse saabus, oli väljas suviselt soe ilm. Seda rõõmsamaks muutus hetk, kui lastel avanes võimalus kohtuda armastatud muinasjututegelasega.
Kohtumistel lastega tuleb ette olukordi, kus “jää sulamine” võtab veidi aega ning lõbus ja muretu mäng ei alga kohe. Sellistel hetkedel on kasulik alustada tegevusega, mis ei eelda lastelt aktiivset osalemist, vaid võimaldab neil rahulikult pealt vaadata. Nii jutustas Elsa lastele põneva loo oma lumisest kuningriigist ja seal elavatest tegelastest. Samal ajal meisterdas ta laste silme all lumememm Olafi, joonistades talle rõõmsa ja suure naeratusega näo. See pakkus palju rõõmu nii lastele kui ka nende vanematele.
Lisaks said lapsed ise meisterdada käevõrusid ning jagada oma seiklusi ja mälestusi lumistest talvedest. Kuigi päev möödus suvises kuumuses, kujunes sellest meeldejääv ja soe kohtumine. Lõpetuseks kinnitas Elsa, et seekord jääb kõik “ära sulamata” ja igaüks saab suve täiel rinnal nautida.
Ükssarvik
Tallinna Lastehaiglasse saabus üks värvikas külaline, sädelev ükssarvik nimega Säde, kes elab kõrgel taevas ükssarvikute kuningriigis. Selle maagilise paiga juurde viib ainult üks tee – värviline vikerkaaresild, mille saab ületada vaid siis, kui süda on täis rõõmu, lootust ja headust. Just neid tundeid tuli Säde lastele jagama.
Haiglas oli palju armsaid väikeseid sõpru. Tüdrukud, kes on suured ükssarvikusõbrad, said endale otsmikule väikese südamega võlukristalli.
Lisaks said lapsed valida endale nunnu ükssarviku, dinosauruse või monsterauto tattoo. Koos mängiti sarnastelt piltidelt erinevuste leidmise mängu, mis arendas nende tähelepanelikkust. Säde voolis lastele ka õhupallist ükssarviku sarved, mõni üksik poiss eelistas aga mõõka.
Säde pani igale lapsele tema isikliku ükssarviku nime, mis sündis eesnime esimese tähe ja sünnikuu järgi. Nii said kõik sellid teada, kas nende nimi on näiteks Vahukommist Nunnupall, Sätendav Musirullike või Maagiline Suhkrukomm. Need nimed tõid palju nalja sellesse päeva.
Üks taaskohtumine jäi Sädele aga eriti meelde. Talle jalutas vastu poiss, kes on juba kuid haiglas käinud. Kui Säde teda taas üle pika aja nägi, märkas ta kohe, et poisil on silmadesse uus sära tekkinud ja ta tundus väga elurõõmus. Nii tohutult tore ja hea meel on näha, kui vaprad sõbrad tunnevad end jälle paremini!
Haldjas
Ühel vaiksel hommikul külastas Tallinna Lastehaiglat haldjas Sädelus. Seekord oli haiglas rahulik ja paljud pisikesed patsiendid olid sügavas unes. Haldjas ei hakanud neid üles ajama, sest teadis ta, et uni aitab paraneda ja terveneda. Aga need lapsed, kes juba ärkvel olid, võtsid Sädeluse vastu kui vana hea sõbra.
Alguses lobiseti maast ja ilmast, peale mida hakati meisterdama päris ehtsaid võlukepikesi. Kui kepikesed said tehtud, kleepisid lapsed neile sädelevaid kivikesi, lepatriinusid ja mesimummusid peale. Siis õppisid kõik ära, kuidas võlukepikest õigesti käes hoida, mis võlusõnu lausuda ja asutigi võluma.
Üks kohtumine oli haldjale eriti südamelähedane. Taas kohtus ta ühe väikese armsa tüdrukuga, keda ta on varemgi haiglas mitmeid kordi näinud. See tüdruk on nagu väike päikesekiir – alati naeratav, alati valmis mängima, alati kohal iga tegevuse juures. Kuigi elu on talle toonud palju katsumusi, on ta alati nii vapper, rõõmus ja uudishimulik. Selline sisemine jõud ja sära on tal sees ja temaga taaskohtumine toob Sädelusele alati nii palju rõõmu.
Peppa
Kui suvepäike Tallinna Lastehaigla akna taha piilus, vudis rõõmsameelne Põrsas Peppa taas väikeste sõprade juurde külla. Seekord oli lapsi haiglas vähem kui tavaliselt ja kuigi Peppa armastab kohtuda paljude lastega, rõõmustas teda see väga, sest see tähendab, et suvised päevad on toonud tervist ja rõõmu rohkematele peredele.
Samas need armsad lapsed, kes haiglas viibisid, said Peppaga veeta mõnusa mänguderohke hommikupooliku! Koos otsiti sarnastelt piltidelt erinevusi, Peppa ja tema sõprade pildid pakkusid kõigile palju äratundmisrõõmu. Lapsed olid väga nutikad ja märkasid väiksemaidki detaile!
Seejärel pandi kokku Peppa puslet, mille tükid said kiiresti õigesse kohta – tõeline meeskonnatöö! Ka memoriini mängiti ja nagu alati, oli Peppa taas üllatunud kui hea mäluga need väikesed tegelased on.
Nende lastega, kes said voodist välja tulla, mängiti ka lõbusat jäneste bowlingut. Mõned lapsed said endale ka loomamaski, millele sai kraapida peale erinevaid kujundeid. Tulemused olid nii vahvad, et Peppa arvas, et need võiksid vabalt kunstinäitusele minna!
Peppa rääkis ka natuke oma perest – näitas pilte notsu emmest ja issist ning väikevend Priidukust, kelle lapsed kohe ära tundsid. Aga kõige suurem uudis oli see, et Peppal on nüüd väike õde! Tema nimi on Evie ja ta sündis mais. Kõik lapsed olid sellest uudisest elevil – nad arvasid, et Peppast saab kindlasti maailma parim suur õde.
Kõik need külastused olid täis rõõmsaid kohtumisi, südamlikke vestluseid ja toredaid mänge. Kui tegelased lahkusid, soovisid nad kõikidele lastele kiiret paranemist ja tugevat tervist. Nad lubasid, et kui nad jälle haiglasse satuvad, siis toovad nad kindlasti endaga kaasa veelgi rohkem mänge ja põnevaid uudiseid. Ja lahkudes mõtlesid nad kõik, et kui vaprad on lastehaigla patisendid ja kui palju jõudu nendes kõikides on!
